Minu Indiakirjutistest jäi välja ehk lugu Royal Enfieldist, tsikkel mida iga inimene kes seal käinud on kindlasti näinud ja paljud ka seljas istunud.

Aastal 1955 otsis India piirivalve endale sobivat sõiduriista millega oma riigipiire patrullida, parimaks valikuks osutus Brittide 350 kuubikuline Royal Enfield Bullet, neid telliti 800 tükki mis oli tolle aja kohta kosmiline number.

Kuuekümnendate alguses toodeti Enfielde juba Madrases ja tsikkel muutus popiks terve rahva hulgas.

Ise Indias olles võlus mind Enfield vaikselt, või õigemini öeldes lärmakalt. Alguses ma teda eriti ei sallinud kuna teda on seal igal pool ja ta tuututab pidevalt, törts iga paari meetri tagant, ei saanudki täpselt aru et kas see oli siis teadvustamiseks et tuleb kiire mees kiire motikaga ja kui sa kiiresti teelt ei kao siis saad kiirelt otsa või oli tegemist hoopis vajadusega juhtida tähelepanu sellele kui lahe ma olen oma musta raketi otsas. Hiljem hakkas kõrva aga see madal ja laisk bassimeelne bobsumine, ei mingit närvilisust, puhas tsill, kui vaid juht oskaks hinnata seda rohkem signaalitamisele.

Kuna olin ise veidi varem endale A-kati load teinud ja teadsin et olen suve Eestis siis hakkas uitmõte täitsa idanema, ostaks endale ka Enfieldi. Midagi täiesti teistsugust, India hõng, eelmiste aegade hõng, kuid täies eluvaimus ja midagi sellist mida naljalt kellelgil teisel pole.

Kergelt närisid hinge väiksed ebamugavused nagu “valel pool” piduri ja käigukastihoob, samuti küsimus kas osta Euroopast või Indiast. Töökindluse muret väga polnudki kuna 50 aastase tootmise jooksul üsna vähe muudatusi tehes on pill osutunud väga läbiproovituks ja robustseks. Eriti Indias kus teed ja inimesed on väga karmid ta vastu.

Eesti jõudes selgus et juhuslikult ongi kaks tutikat Enfieldi saadaval, üks klassikaline Bullet ja teine juba veidi moodsam Thunderbird.

Moodne tähendab siis veidi mugavamat istet, keskkonnasõbralikumat mootorit (vastab EU standarditele), 5-te käiku ning lisavarustusena veel esimest ketaspidurit, elektristarterit ja tahhomeetrit.

Esimesel silmapilgul nägin ära et ka vastavad hoovad on meile meeldiva külje peal ning kaup oli selge.

Astudes tsikliselga satud hetkega ja endalegi üllatusega omalaadi klubisse või vennaskonda. Vastutulevad tsiklijuhid lehvitavad üksteisele alati ja kui peatud siis satub tihedamini kui eal arvata oskaks mööda kõndima mõni terava silmaga mees või naine kes küsib: mitu kuubikut või mis aasta pill või küsib sõiduomaduste kohta. Kõigil kerge imetlus silmis, mõnel ka oma lugu rääkida Enfieldist ja hiljem kindlasti oma motoseiklustest.

Minu jaoks on Enfield see puhas suvepäeva rõõm kus oled lühikeste pükste ja varrukatega läbi tuule vuhisemas, pole mingit skafandrit mis sind elementidest ära lõikaks, pole kuhugi kiiret, võtad vabaduse peatuda iga järve ääres ja sisse karata Enfieldi kõrval maha jahtudes tiksumas.

Enfield on klassikaline Briti tsikkel mis on kõigest hoolimata suutnud ellu jääda ka iPod’i sajandis, midagi mis näitab kus on juured ja kuidas asju enne meid tehti.

Pildil on minu Enfield ja on tulnud aeg anda see edasi hoolitsevale uuele omanikule. Kuulutust näeb siit.