Endalegi suureks üllatuseks on just see nädal käimas mitmed Jalka MM’i mängud ja käisin isegi vaatamas ja ehk lähen veel mõnele. Venemaa tegi Prantsusmaale 15:1 ära ja Portugal Ghanale 10:4.

Ükspäev küsis mingi viisakas mees mult palju kell on.

“Viie pärast seitse.”

“Ossa jummel juba seitse??? Päike on ju veel kõrgel, kuidas see olla saab?? See tuleb vist kellakeeramisest, jah see peab sellest olema” (Kella keerati veidi rohkem kui kuu aega tagasi eks).

“Ma lubasin oma naisele et olen kell 4 kodus, ega sul kiivrit pole? Ta on mul suur kolakas Uus-Meremaa pruut, 27 aastat oleme koos elanud, olen omajagu tappa saanud. Aga kui ei kolgi siis ei hooli ka ju?”

Jutustasime veidi venelaste kombest öelda: kui ei löö siis ei armasta.

“AA ooot, ma poisina ju olin poksija, ehk mul tulevad mõned põiked meelde … kuradi kahju et sul ikka kiivrit pole anda mulle, ma võib-olla pean homme siniste silmadega tööle minema.”

Eelmine nädalavahetus oli ka päris tore, hakkas see reedeõhtuse agentuuri jõulupeoga, tasuta alkohol, toredad kanada ja briti pruudid/kutid, mõni veits tüütu ja veits liiga purjus belgia kutt ning paar väärtuslikku tööalast kontakti.

Laupäeval oli Tomase sünnipäev pargis, kus tuli juba täitsa suvine tunne peale – ehk kuidas tekki vilust päikse kätte liigutama peab pidevalt. Teki liigutamine käib muidugi valepidi. Sai veits jalkat toksitud ja täis peaga muidugi rulaotsa ronitud.

Edasi viis tee Panama klubisse, no tõesti tekkis kariibi tunne Antigua ja Kuuba on oma jälje jätnud ja sealne mohiito polnud üldse paha, kuigi mis seal salata kuuba tasemeni ta ikka ei küündinud.

Pühapäev möödus disainilaada ja Brighton beachi vaimus, jalad vees sulistamine on ikka eriti mõnus. Muidugi peab veidi ette vaatama et mingi ebamäärase kujuga elukas sind ära ei tapaks.

Tööalal oli see nädal päris aktiivne, palju telefonikõnesid ja e-maile, uute tutvuste ärakasutamine ja LinkedIN’ist otsimine, aga tulemust pole ja kõik märgid viitavad sellele et praegu minnakse jõulu-unne ja tegevus hakkab turul alles pärast uusaastapohmelli taandumist. Ehk vaatan, võib-olla käin korjan paar nädalat tomateid või püüan kanu, et teha natuke iseseisvust/trenni/päikest ja saaks siis koos siia saabuvate ahvidega veidi mööda riiki ringi trippida.

Tundub et põhiteema mida ma kodus kõigile pröökasin ja ise ka ootasin, et eestlastega eriti suhtlema ei hakka on nüüd hoopis tagurpidi.

Peale Liisa üüratu külalislahkuse, mille piire ma siin testin, suhtlen igapäevaselt Ukuga, ülepäevaselt või veidi harvemini Tomase ja Sillega, olen tutvunud ka Katiga ja nüüd nädalavahetusel käisime minu vanaonu Kaljut vaatamas võsaveerel.

Õnneks on siin elavad eestlased kõik toredad inimesed ja mul on hea meel nendega suhtlemise üle.

Kalju pole eriti palju muutunud nende 14 aasta jooksul mis meie eelmise kohtumise vahele jäi. Samamoodi viskas nalja ja rääkis puhtalt eesti keelt ja üsna tugeva eesti aktsendiga inglise keelt. Kohal olid ka Pat, tema naine ja Mandy, tütar tal koos oma perega. Ed ja Mandy käisid oma pulmareisi ajal ka Eestis, see oli 92 ja loomulikult oli suur viga oodata, et nad millegi piinlikuga minu kohta välja ei tule. Väidetavalt on Kaljul ka pilte sellest ajast kui ma 12 olin.

Elavad nad kõik umbes sadakond kilomeetrit Melbourne’st loodepool sisemaal, umbes 800 meetri kõrgusel merepinnast metsa veerel. Metsa kutsuvad nad hellitavalt “bush”. Metsa jalutama minnes räägiti hirmulugusid (stoilise häälega küll) mürgimadudest, keda naabrimutt (kellele meeldib veidi liialdada) olevat see aasta juba 4 korda näinud, ämblikest, keda väike Jaagu nimeline lapselaps armastab peopesal kanda, kängurutest ja koaladest. Kängurusid oli karjaga ja jäid ka pildipeale.

Pesu kuivab siin jube kiiresti tavaliselt.

Tööotsingutel olen vaikselt õppima hakanud kuidas asjad siin käivad, koduotsingutel samamoodi. Tulemusi veel pole, aga tegelen edasi. On olnud päris naljakaid majavestlusi kus tüübid on rämedas pohmellis vastu jõllitanud sulle ja siis ka selliseid kus koguaeg huumor lendab ja nalja nabani.

Lühidalt mõned tähelepanekud reisist siia ja esimesest nädalast Melbournes mis saab mõne tunni pärast läbi.

Mihkel Raud peaks kirjutama veidi pikemalt või siis vähem huvitavalt, tema raamatust jätkus ainult esimeseks kaheks lennuks viie lennu seeriast.

Istanbulis on Imaamid Mošeesid planeerinud nagu mobiilivõrku, kesklinnas kus rahvast on palju on neid iga mõnesaja meetri tagant, minarett püsti ja viis korda päevas käib MC Battle, üks laulab osa palvekutsest ära, siis laulab teine, püüdes muidugi esimest üle trumbata, siis jälle esimese kord ja nii lõpuni välja, võitja juurde läheb rahvas. Ainus vahe on vast see et mida kesklinna pool ja vingem mošee, seda kõrgem on “mast”, pilot pollutioni omajagu.

Kui sul on lend riiki mis on sulle andnud elektroonilise viisa, siis prindi see kinnitus välja, muidu tuleb sul jooksmist ja seletamist.

Qatar Airways on parim lennufirma millega lennanud olen, esimestel hetkedel lennukisse astudes tunned end juba hästi, see värvigamma ja moodne sisustus, tõeliselt sõbralik personal ja ülimalt põhjalikult läbi mõeldud pardateenindus on täiesti omaette klass. Kõigil on mõnusalt ruumi ja toidu jagamine ja teenindamine on organiseeritud viisil, et keegi ei pea kaua ootama.

Doha lennujaam oleks saanud täispunktid kui neil oleks olnud puhas peldik, kell oli küll juba südaöö aga siiski samuti oli tüütu pikk bussisõit ümber lennuraja. Muidu väga modernne, ilus ja mõnus lennujaam.

Singapuri lennujaam aga saab täispunktid ilma vähima kahtluseta. Koht kus sul on pargisaared puudega, iga töötaja (jah, ka piirivalvur) on sõbralik ja abivalmis, on tasuta 24h kino, on võimalik duššiall käia (10 SGD), on ujula, saad hotellituba tunni kaupa rentida, et korralikult magada, tasuta massažitoolid, tasuta transport linna ja tagasi, ning tasuta linnaekskursioon, kiirsöögis saab sushit osta jnejnejne. Tee linna on päris ilus, kuid samas linn ise erilist muljet ei avaldanud, pilvelõhkujad ja vanad hooned on kuidagi valimatult kiirteede vahel, aga samas olin ka linnas ainult tund aega ja 32 kraadine palavus, samahästi kui ekvaatoril tegid oma töö.

Qantase lend oleks saanud ka päris hea skoori kui mõni tund varem poleks Qatari olnud, latt oli lihtsalt liiga kõrgel.

Olin arvestanud et sellel viimasel lennul pean magama võimalikult palju, et sattuda õigesse ajavööndisse. Uni oli selline, et enne õhkutõusu tahtis silm vägisi kinni minna, aga millegipärast oli ilge soov saada süüa, ja siis ma võitlesin veidi rohkem kui tund et süüa saada (Qataris oleks see umbes 15-20 minutit olnud) ja pärast seda oli uni läinud, klõpsisin erinevaid filme ja seriaale vaadata ja sain siiski 3-4h magada.

Lennujaamas ootasin hulga kotte ja kerge ärevus oli sees, kuna olin tollideklaratsioonil teinud linnukese: mul on toitu kaasas. Mis saab Tallinna Kiludest (aitäh Mihkel, Liisa oli nende üle väga rõõmus), kõrsikutest ja vahvlitest (aitäh Kerli, olid väga maitsvad). Sai aga hoopis see, et see saba kuhu mind lisakontrollile saadeti oli märksa lühem ja kiirem kui tavaline, ning sõbralik onkel küsis mult, vastasin, naeratus, vastunaeratus, kerge viibe “go on” ja olingi Austraalias.

Oli laupäeva hommikul umbes 7, ajasin Liisa üles, panime asjad vabasse tuppa ja läksime sööma ja esmavajalikke asju ostma. Raha kulus sel päeval kiiresti aga selle eest palju.

Esimesed emotsioonid (pange tähele olles 3 päeva lennanud, magamata, väsinud ja jetlagis) olid üsna tühjad. Eriti miski ei erutanud. Midagi vastumeelset polnud, aga lihtsalt kuidagi Hurraa ka hüüdma ei kippunud.

Õhtul käisime mõnes baaris, Liisa kaebas et olen vaikne, tutvusin Sille ja Johniga, sattusime mingile toredale kontserdile (väike õlu maksis umbes 60 krooni) ja koju.

Maganud pole ma ükski hommik eriti kauem kui 6-8ni.

Järgmine päev tutvusin Kati, Nicki ja Tomasega, ostsin endale uue arvuti, sain häid vihjeid CV kirjutamise kohta ning tunne oli juba veits parem.

Esmaspäeval tegin kohaliku pangaarve, ning vaikselt hakkas kohale jõudma, et tuleb omajagu vaeva näha, et töö ja elamine siin saada.

Teisipäeval oli osariigipüha, Melbourne cup ehk hobuste võiduajamine. Panustasin $20 ja minu hobune oli kuni viimase kurvini esimene, pärast mida paraku aga ei olnud tast enam midagi kuulda.

Kolmapäev oli esimene tõsine CV kirjutamise ja elukoha otsimise päev, kui keegi teist on ekspert välismaal tööleidmises ja selle jaoks CV kirjutamises siis andke teada, iga vihje kulub ära.

Eile käisin ühel majaintervjuul, saatsin päris palju CV’sid laiali ja kandsin Eesti pangast raha siia üle, näis kas ja kuna see kohale jõuab.

Päike käib siin tagurpidi, ehk varjude liikumisega peab harjuma. Sushit saab tänavalt 3 tüki jagu rull maksab umbes 20 krooni, maitseb hästi. Friikartuliketi nimi on Lord of the Fries ja nad on oma nime väärt.

Ilm on vahelduv, mõnipäev on 13 kraadi ja vihm, teinepäev on jälle 28 ja päikesepõletus. Väidetavalt olevat mul vedanud et alla 30se faktoriga päiksekreemi leidsin.

Minu kohalik number on +61 44 999 76 59, Eesti numbrit panen esialgu korra päevas sisse ja vaatan mis sõnumid tulnud on.

Üldiselt hakkab mulle siin juba meeldima, kindlasti on see mugavustsoonist välja astumine ja esimene kord kus ma reaalselt ka majanduslangust oma nahal tunda saan kuna tööjõuturg on siin veidi “slow”, aga näis kui palju ma arenen ja kas enne annab alla tööjõuturg või minu rahakott.