Mõni nädal tagasi avati Melbournes lõunapoolkera suurim vaateratas, sarnane London Eye ja Singapore Flyeriga, viimane läks muidugi katki päev pärast Melbourne ratta avamist ja külastajad passisid mingi 10 tundi seal seda linnavaadet, huvitav kas neilt küsiti 30 korda rohkem raha ka selle ekstra aja eest? Siin aga on ratas ilma suurema kärata saanud juba ristsed – nimelt oli tänases lehes suur pilt sellest kuidas üks paarike oli juba horisontaalis. Londoni vaaterattal läks selleks rohkem kui pool aastat, ilmselt sellepärast, et seal on päris palju külastajaid ja noored ning iharad paarid päris omapäi kabiini naljalt ei satu. Siin on aga külastatavus päris madal, vähemalt äriplaani numbrite suhtes, pilet on 28 dollarit ja Liisa kes seal juba käis, väitis et ega sealt midagi väga erilist vaadata ka pole. Maksa veidi juurde ja saad kaks korda kõrgemal, pilvelõhkuja tipus, klaaspõrandaga toast hirmuvärinal alla vaadata ja oodata millal kõlaritest klaasiklirinat mängitakse.

Great Ocean Road on umbes 250 kilomeetrit maanteed mis kallistab ookeanikallast ja sellega seoses umbes tuhandeid kurve ja käänakuid. Ehitasid selle tee esimesest maailmasõjast naasvad sõdurid kellele polnud eriti midagi muud tööd pakkuda. Tee ise on pühendatud nende hukkunud kaaslastele. Ja neid kaaslasi oli palju, väga palju, Austraalia kaotas rahvaarvuga võrreldes kõige rohkem mehi. Tee ise on väga põnev, roolis on kõvasti kruttimist ja iga käänu tagant võib välja hüpata miljardivaade või puuotsas tagumikku sügav koaala, ninapidi liivas tuhniv sipelgasiil või mis seal salata, järjekordne hindu-turist. Õhtupäikese käes sisemaale suundudes et mööda kiirteed tagasi sõita avastan et see maastik meenutab mulle väga mulgimaad. Hüüatan isegi ükskord: “Selle künka peal hakkab kohe tuulekott paistma, see on Viljandi lennuväli ju!” Veidi hiljem avastan end kiirteelt mis näeb tegelt täpselt samasugune välja nagu Võhma-Türi maantee ja see on hea, päikeseloojangul on mõlemad väga ilusad.

Koju jõudes ootab mind ees tuledesäras maja ning vali muusika. Aias toimub pidu ja pidu siinmajas tähendab, et laualt ei puudu majasisesed armukolmnurgad, üheöö lesbipaaride moodustumised, intriigid, nutt, südamevalu, söömisvõistlused ning loomulikult on peo lõpuks vähemalt pooltel pruutidel pommid paljalt lõkkevalgel välkumas. Mulle üritatakse selgeks teha, et ma ei tohi lahkuda siit majast kuna kes muidu parandaks salaja dušiotsiku ning puhastaks pesumasina ja päästaks peolõkke naabri räästasse levimisest.

Phillip Islandi ühendus maaga käib üle sajameetrise silla, pärast seda ootab sind ees väljamüüdud majutus, vanade autode paraad, GP rada ja pingviinide marss. Igal õhtul saabuvad linnast kümned bussid ja sajad autod turistidega, kes lähevad kalli raha eest vaatama, kuidas päikeseloojangu ajal ilmuvad ookeanist gruppide kaupa väiksed pingupead, kuidas need siis veel vees olles püsti tõusevad – vahest rullib laine nad pikali uuesti muidugi – vaatavad ringi, kas on suuri röövlinde kajakate hulgas, liiguvad märjale liivaosale, kuulavad veel maad ja siis vuta-vuta-pänta-vänta sibavad elu eest joostes üle rannaliiva taimestikus ootavate laste karjuvaid nokkasid täitma. Pingviinid mis Austraalias käivad on väikseimad 17st liigist ja neid on võimalik ka päris Melbourne linnas näha St. Kilda muul on neile mõnus elupaik.

Saar pakkus veel ühe meeliülendava kogemuse. Ookeanisurf! Võtsin Sille bodyboardi (mis on mulle ilmselgelt liiga väike, aga asi ikka) ning ründasin laineid. Sumpasin läbi esimestest murdlainetest ja rapsisin veidi kaugemale saada. Esimest korda mõistsin tõsiselt mismoodi võib välja näha elu väikese imiku vaatenurgast. Kahemeetrine laine tuleb mäena sinu poole, mõtled kas minna proffide sõnade järgi harja alt, tuleb ka meelde Tammsaare, kuidas Indrek tundis kaseladvast alla tulles kuidas südame alt külm tuul läbi käis ning otsustad järgmise suure laine peal õnne proovida. Keeran nina ranna poole, hakkan sinna poole liikuma, et lainega kaasa tulla, paigutan laua oma loogika järgi kõige soodsamasse asendisse ja tunnen kuidas laine mind kannab ja kannab, nii umbes 3 sekundit .. ja siis ta murdub ja murdub ja murdub, mina olen seal keskel pesumasinas tehes vähemalt 18 pööret sekundis, üritan aru saada kus on üleval-kus on all, kestab see igaviku, ühel hetkel kraabib kare liivapõhi “päästerõngast” ning hüppan välja. YEAAAH!!! PAUEEER! Tahan veel ja veel, see et sisse minnes tundus vesi umbes 10kraadisena ja kõik teised veesolijad kannavad kalipsot mind ei huvita, võtan veel paar lainet! Lisa vauhtia! Gib gas! PAUEEEER! Imestan et väljatulles on püksid jalas ja tean et lind kes käib läbi lennuki reaktiivmootori ronis sinna ainult sellepärast et see on suurim kaif! Loivan teiste kõrvale liivale hinge tõmbama ja luristan ninast kõva pangetäie ookeanivett välja, põskkoopad said elu põhjalikuima süvapuhastuse!

Viimase paari nädala jooksul olen saanud lennujaamatee viimse kurvini selgeks, olen seal erinevate seltskondade järel käinud ja hiljem neid ära saatnud. Mõnipäev on lausa mitu korda tulnud see tee ette võtta. Mulle meeldib väga lennujaamas inimesi vastu võtta, see ootusärevus, mida pingestab seljataha jäänud pikk lendamine või teisel pool kihlvedu millisest uksest nüüd sõber välja astub ja seejärel vallanduv joviaalne rõõm on kõike seda väärt. Autosse jõudes pistad pudeli VB’s näppu ja see naeratus mis tekib näole pärast esimest lonksu on hindamatu.

Neljapäeval käis siin esinemas Mr. Scruff, esines ta sellises kohas nagu Prince Bandroom. Väga popp koht St. Kildas pidude ja kontsertide jaoks. Meenutab atmosfäärilt, kujunduselt ja inimeste poolest väga Kraali. Tantsisin oma kolm tundi jutti meeliülendavate biitide ja kõrvapaitavate saundide saatel. Alustas mõnusa fungiga ja läks üle veidi moodsama ja mõnikord ka täiesti tundmatu rütmi ja kõla peale, iga teine lugu tekitas küsimuse: “Misasi see on? Tahan ka!” Lasi salajasi veel avaldamata lugusid ja oli oma visuaalimehe kaasa võtnud kes tegi mõnusa lisaelamuse. Kuna olin tulnud peole liisa rolleriga, siis istusin mingihetk selle selga ja hakkasin koju kimama. Paraku muidugi kimasin veits liiga kiiresti ja ühel ristmikul käis kaks välku ja oli selge et minu selg ja kiivrikukal on jäädvustatud politseikaamera pildile. Nüüd on vaid oodata kuna tuleb kiri Liisale kus palutakse öelda kes oli sangas ja siis küsitakse mult raha.

Austraaliasse tulles on kindluse mõttes mõistlik oma päiksekreem kaasa võtta. Sisuliselt ainus faktor mida siin müüakse on 30+, vähemat eriti ei kasutata ja rohkem kui 30 ei tohi purgile kirjutada seaduse järgi mis peaks kaitsma inimesi eksiarvamuse eest et purgitäis 60’st näkku ja nädal aega ei pea uuendama oma kaitset. Esimene 15’ne kreem mille ma endale ostsin tekitas mul kerge allergia, alguses mõtlesin et ohhooo, mingi taim või muu tolm tekitab seda mul ja mõtlesin et paradiis on rikutud ja käingi pooled päevad silm vesine ringi, doktorihärra pakkus et võib ka päiksest tulla, aga olen ise Dr. House ja tõstatasin hüpoteesi, viisin läbi eksperimendi ja kinnitasin et see kõik tuleb Nivea halvastitöötavast pihustist!

Liisa lubas mulle ükspäev kinkida viitlukuga küpsisepurgi, paned küpsised sisse, keerad kella 12 tunni peale ja enne seda avada üritades saad elektrilöögi. Päris geniaalne ju? Vaikiv kokkulepe meil juba on, et küsimusele: “Jäätist on?” tuleb alati EI! vastata.

Bensiini on kõige odavam osta teisipäeva õhtul, siis on ta kuskil 6 ja 7 krooni vahepeal, olenevalt tankla asukohast. Kolmapäeval maksab sama bensiin juba 8-9 krooni ja hakkab siis vaikselt langema kuni järgmise teisipäevani. Miks see nii on, ei ole suutnud keegi mulle veel ära seletada. Bensiin on siin suhteliselt kõrge väävlisisaldusega ja selle tagajärjeks on eriti ökonoomsete või viimase peale optimeeritud mootoritega autode puudumine. Üldse armastatakse siin ameerikalikult suurte mootoritega autosid, mitte väga džiipe, aga on väga popp Ute, ehk meie mõistes pickup või kastikas. Näevad need siin samas päris head välja ja igamees arvab, et tal on vaja träna vedada ilmselt samatihti kui hummerimehel on sohu asja.

Kuna ees on ootamas mitmeid road-trippe siis palun pane kommentaaridesse muusikapalasid mis peaksid sisalduma road-tripi playlistis. Parimad saavad ka premeeritud. Pane kommentaari või meili oma postiaadress ja vaatame mis saab

Paar päeva tagasi leidsin siin kohalikku aeda korrastades pika heina sisse kasvanult 3 jalgratast. Tegin nad enam-vähem sõidukõlbulikuks ja valisin ühe välja, sõidan nüüd linnapeal ringi pleekinud roosa madala raamiga naisterattaga. Sellest hoolimata on see väga mõnus, olingi unustanud kui äge jalgrattaga ringi lendlemine on, eriti veel linnas kus on päris palju jalgrattateid. Eile näiteks sõitsin umbes 30 kilomeetrit millest kümmekond oli rohelises orus oja ääres mitte kordagi autoteega ristudes. Tõsiselt hea tunne, loodus, linnud laulavad, naeratavad ratturid vastu sõudmas. Teepeal olid muidugi aeg-ajalt kollasega maha joonistatud ussid, ehk neid pidavat siin sel ajal ringi jalutama.

Liisa rolleriga olen siin ka paar tiiru teinud ja peaaegu ühtegi korda pole liiklusreeglite vastu eksinud (või seda mõistnud).

Nädalavahetused on ja ka muidu elu on päris lõbusaks läinud, toredaid inimesi on siin ikka omajagu, ka neid kes rõkkavad uksepeal kaugelt: “Me oleme Kraalis kohtunud ju juba!”.

Krokodill Dundee pannakse vist kinni, olevat PWC või mõne teise suure maksupettuskonsultatsioonifirmaga teinud keerulise skeemi millest osa seisneb selles, et ütles et 21. juunist (mõned aastad tagasi) pole ta enam USA resident, aga Austraalia residendiks kuulutas end alles 28. juunil ja selle vahepeal tegi suuri tehinguid mille pealt makse ei maksnud.

Pildipeal on Melbourne linna kõige uuem jänestele suunatud südametunnistusekampaania. Päris terav ja tabav, eriti arvestades, et sisserännanud hindusid on siin päris palju ja no olles Indias viibinud tean ma nende pragmaatilist suhtumist sellistesse asjadesse. Mõni võiks isegi öelda et kergelt rassistlik kampaania on. Aga naljakas sellegipoolest.

Majanaabrid käisid nädalavahetusel Meredithi festivalil, mis on midagi Rabarocki sarnast ilmselt, (minujaoks) tundmatud nimed ja asukoht kuskil 100 km kaugusel talumaadel. Piletite arv piiratud 10 000 peale ja iga aasta käib suur rabelemine kes saab sinna minna. See aasta sattus festival aasta kõige vihmasema päeva peale, meil Melbsis sadas umbes 30 tundi jutti, mis on päris erakorraline, inimesed lasid mudas liugu ja festivali lõpetas alasti jooks mille võitja saab tasuta eluaegse festivalipileti.

Michael pakib siin veranda peal parajasti telke ja muud varustust kokku mille inimesed olid sinna muda sisse maha jätnud, ning mille nad veidi eestlaslikkust meenutava “mis ripakil, see ära” meelsusega kaasa krabasid.

Alustasin eelmine nädal kohaliku maffiasarja Underbelly vaatamisega, räägib see siin päriselt aset leidnud maffiasõjast aastatel 1995-2004. Eriti põnev sari ja netist kõrvale päris uudiseid teema kohta lugedes annab hästi värvika ülevaate mis siin toimus. Enamik tüüpe on nüüd kas maha koksatud või kinni pandud, aga ega ilmselt kaua ei pea ootama kui asi uuesti pihta hakkab täie vungiga. Eriti imelik on lugeda artikleid kus peamist maffiatüüpi kehastanud näitleja on uhke selleüle, et tema osatäitja jäi ellu ning võitis maffiasõja – tähenduses tema põhivaenlased on 6 jalga mulla all – mis sest et vangis istub järgmised vähemalt 35 aastat.

Samuti kuidas karmid pätid naistele väga atraktiivsed olid ja mis nendest ja nende elust edasi sai. Näiteks on põhi mafiooso eksnaine praegu nugade peal 21 aastase preiliga kes on tema eks-abikaasal uus “kirjasõber-girlfriend” vanglas. Samuti kuidas tal on jube raske endale üürimaja leida kuna tema nimi on nii tuntud ja kõik majaomanikud kardavad et tuleb allmaailma jamadega tegemist teha.

Või siis üks kena kolmekümnendate alguses olev advokaat, kes elas 2 aastat oma kliendiga koos ja kellelt võeti pärast tüübi mahanottimist advokaadi litsents ära kuna ta keeldus oma kaasa tapjate vastu tunnistamast. Tibi tahtis oma surnud kaagi külmutatud spermast last saada, kuid seda ei lubanud päti perekond. Nüüd on ta ühest 24 aastasest vandaalist rase, see kutt muuseas on kohtuall kuna ta rikkus 9 ülikallist disainerkäekotti need sprayvärviga üle võõbates. Tibi sai oma litsentsi tagasi ja veidi hiljem leiti tema auto pakiruumist sadakond süstalt ja nõela sel ajal kui ta vanglas ühte klienti vaatamas käis. Autos polnud küll ühtegi illegaalset ainet, aga süstlad ja nõelad on vanglates keelatud. Ronib tibi ajakirjandusse umbes sama tihti ja sama tarkade avaldustega nagu Ojuland.

Eelmise nädala neljapäeva õhtul käisin kohalikus ostukeskuses wrapi jaoks materjali ostmas ning kassas olid müüjad kõik ärevad, ostukeskuse turvaboss tuli juurde ja andis juhendeid: “kui tüüp tagasi peaks tulema siis ära mingil juhul vastu hakka ja kutsu kohe mind”, üks klient tuli joostes ja ütles: “ta läks Separation streeti poole, ta on täiesti hulluks läinud, tal on kaks suurt nuga käes ja ähvardab kõiki”. Müüjad hoiatasid mind ja kõiki teisi kliente et peaks olema ettevaatlik, mingi hull käib ringi.

Järgmine päev oli lehtedes juba kirjas kuidas 50 meetrit sellest keskusest eemal rulapargis lasti politsei poolt maha 15 aastane tüüp. Tegemist oli siis n.ö. enesetapp-politsei-käe-läbi skeemiga kus tüüp helistab politseisse ja ütleb et ta hakkab inimesi tapma ja politsei kohale jõudes mängib nii hullu ja ohtlikku tüüpi et politseil ei jää “loodetavasti” muud üle kui ta maha lasta.

Tüüp oli muidugi ultranats ja siin on tohutu meediaskandaal küsimustega kas politseil ikka peaks olema tulirelvad (anti need neile kätte siin osariigis alles paar aastat tagasi), ning äkki peaks neile ka elektrišokirelvad andma, mis oleks selliste situatsioonide jaoks ohutumad. Politseinikud küll lasid tüübile kaks korda pipragaasi näkku, aga see ei aidanud ja väidetavalt olevad nad esimesed lasud jalgadesse lasknud aga see ei aidanud.

Muuseas, siin tehakse asjad ikka mõnusalt “no-bullshit” meetodil, näiteks on võimalik osta moskva saiakest kus saia pole üldse ja kreemi on selle-eest mõnusalt paks hunnik, ümbritsetud suhkruglasuuriga.