Sydney tolmutorm

Autor: Stine Marlene Nordgård

Ekspressis ilmunud artikkel:

Kolmapäeva hommik oli ehe ning veidi õõvastav näide sellest kui kiiresti infoühiskonnas uudised levivad. Ärkasin kell 6 selle peale, et sõber kuulutas oma sms’is maailmalõppu ning käskis sellest õue pilte tegema minna, igaks juhuks, ehk leiab keegi kunagi arheoloogilistel väljakaevamistel digifotoka ja heiab valgust sellele mis siin toimus.

Aias oli tõepoolest imelik, paks punane udu, lõhnas ka imelikult,  lähim sarnanus oleks ehk punase valguse ja tossumasinaga ööklubi. Hiljem tööle jalutades oli tänavatel märksa vähem inimesi kui tavaliselt ja paljude nägusid katsid maskid. Erinevalt oma sõpradest Eestis kellele oli uudistest juba reedetud millega tegemist on, mõtisklesin omaette selle üle mis toimub. Kõige tõenäolisem näis teooria sellest, et metsatulekahjude ennetajad on väga suure metsaaluse risu ärapõletamise kätte võtnud. Jaanuaris, kui Victorias suured metsatulekahjud lõõmasid, oli Melbournes ringi jalutades aeg-ajalt sarnane sudu ning imelik kõrbelõhn juures.

Töökaaslased kellest osad on põlised Sydney elanikud polnud oma elu jooksul kunagi midagi sellist näinud, aga kõik olid rahulikud ja võtsid seda asja kerge huumoriga, ilmast ja selle eripärasustest räägitakse siin iga päev ning värskendus jututeemadesse on alati teretulnud.

Kui lõpuks ametlike uudisekanaleid, pilte ja videosid vaatama hakkasin, selgus et tegemist on kõrbeliiva või õigemini tolmuga. Nimetati seda küll tormiks, aga mulle tundus see pigem uduna millest käis läbi mõni tuuleiil. Seda udu aga oli piisavalt, et vähemalt mõningat kaost tekitada, hingamisteede muredega inimesed uputasid haiglaid, ning kõiki soovitusi eiravad kehavormijad põrkasid aeg-ajalt üksteisega rannal hommikujooksu tehes kokku, lennuliiklus seiskus peaaegu täielikult,  minu majakaaslased pidid oma Fiji reisi kaks päeva edasi lükkama.

Õhtuks oli õhk peaaegu puhas ja järgmisel päeval hakkasid autopesulad sadade kaupa ajutisi töölisi palkama, tänavakoristajad, fassaadide pesijad, vaibapuhastajad – kõigi äri õitses. Tervishoiuametid hoiatasid kriitilisest tasemest sadu kordi suurematest tahkete osakeste kontsentratsioonist õhus ja keelasid igasuguse spordi paariks päevaks, kedagi eriti ei huvitanud ja nii kui päike taas klaarilt säras olid kõik jälle tänavatel nagu poleks midagi juhtunudki.

Tolmutormi põhjusteks nimetatakse tugevaid üle Austraalia lõunaosa puhuvaid tuuli mis haarasid juba 10 aastat kestnud põua tagajärjel väga kuivaks muutunud pinnase pealmise kihi kaasa ja vedasid selle ligi kahe ja poole tuhande kilomeetri kaugusele idarannikule. Mõni päev hiljem jõudis osa tolmust ka Uus-Meremaale kus hakati uurima tolmu koostist ja avastati jälgi kergelt radioaktiivsest liivast mis pärineb eelmise sajandi keskel brittide poolt tuumakatsetusteks kasutatud piirkonnast. Kui see avastus märkimisväärset ohtu inimestele ei kujuta, siis suurem lugu on hoopis kohaliku kaevandusgigandi soov luua lahtine uraanikaevandus millest tekiks iga aasta 70 miljonit tonni radioaktiivseid kaevandusjääke mis jäävad ootama soodsaid tuuleolusid riigi elanikke vähiga ohustama hakkamiseks.

Kui põllumehed tunnevad end röövituna siis Sydney aednikud rõõmustavad, pealmise kihi pinnas mis on kõige rikkalikum toitainete poolest lendas miljonite tonnidena ühtede põldudelt minema ja maandus tuhandete tonnidena teiste aedadesse. Kahjuks läks enamik sellest raisku hoopis ookeani sattudes, aga mine tea kellele ta seal kasuks või kahjuks on.

Üks on aga kindel, maailma lõpp ei saabunud ja elu Sydneys läheb mööda oma päikselist rada edasi.