Et siis Sydney …

… kõik sai alguse sellest, et kiivikaste oli juba kümneid tuhandeid tõstetud ja hooaeg hakkas ka läbi saama. Peas ringlesid erinevates halltoonides mõtted (ning erinevates erktoonides unistused) sellest mis edasi saab. Reaalsus oli üsna mage, Melbournes olin kolm kuud tööd otsinud enne põllale minekut, ning ega olukord eriti paremaks ka muutunud polnud, Euroopas ka midagi head ei paistnud ja Eesti naasmine oleks tähendanud alla andmist ja omajagu ebamäärasust ikkagi. Viimasel kiivinädalal sain aga endale toreda intervjuu ühes Melbourne (ja nagu hiljem selgus ka märksa globaalsema haardega) firmas.

Järgmisel hommikul pärast kohtumist istusime Markusega valgesse raketti ja kimasime Sydneysse, kus võttis meie vastuvõtukomitee tervitas meid esialgu kohvreid tassima pannes, kuid õite pea tekkisid lauale šampused ja veinid. Järgmine päev oli vihmane ja tegime lühikese tiiru Sydney kesklinnas ning Manlys. Hoolimata ilmast oli mul pidevalt naljakalt hea tunne, kõik oli kuidagi nii ilus. Linn meenutas mulle Hong Kongi ning Istanbuli segu veidi.

Hommikul sõitsime välja Surfers Paradise poole. Peas keerlesid mõtted mida võiks vabalt värskelt armunu omadeks pidada, ning tagatippu sain kõne Melbournest: ”Me tahame sind teise vooru intervjuule, homme!”. Okei, tuimalt ostsin lennukipileti ise samal ajal saatuse irooniat kirudes: nüüd kus olen pool aastat Victorias olnud ja viimaks kuhugi mujale liigun ning Sydneyt palju ilusamaks linnaks pean, ärkab Melbourne lõpuks ellu ja tahab mind lukku panna sinna pikaks ajaks.

Surfers Paradise oli minu jaoks üllatus, sõbrad olid rääkinud et see on umbes kilomeetri pikkune pilvelõhkujate tänav ookeani ääres, aga tegelikult on see üks-ühele koopia lõuna Floridast ja Miamist. Täpselt sama arhitektuur, kanalid, teed ja isegi kohanimed on korduvad. Vaid ühe öö sain seal Mari ja Majassi külalislahkust nautida, enne kui lennuk mind tagasi Melbourne’i kühveldas. Kohale jõudes avastasin muidugi esimese asjana, et olin kõik pikkade varrukatega asjad Markuse autosse unustanud.

5 minutit intervjuud, 3-4 päeva Johni külalislahkust (ja aitähh pusa eest ka, päästis elu), töö äraütlemist ja ühte vanaonu juures veedetud -4 kraadini laskunud ööd hiljem olin taaskord Sydney poole teel, seekord rongis.

Hommik saabus imeilusa päikesetõusuga Sydneysse sisse sõites, kõrvaklappidest laulis Liane Carroll umbes nii: “The city’s beautiful in the early morning sun” ja elu tundus ilus. Hommikukohvi tegin eestlaste kohvikus First Time ning pärastlõunal taaskord Mareti ja Marja-Liisa köögilaua taga istudes veensin Natashat, et mina olen õige inimene just SELLE töökoha jaoks, läks umbes veerand tundi minust, temast ja õunte korjamisest rääkimist kuni ta ütles mulle: “kirjuta oma CV’sse see ja too asi õigetesse kohtadesse sisse ning saada mulle uus versioon, siis edastan kliendile”.

Teisipäeval helistas mulle ning teatas et neljapäeval on intekas, juhuuu! Vahepealsed päevad veetsin Marja-Liisa abiga kaltsukatest ülikonda kokku pannes (aitäh veelkord!). Intekas läks hästi, olin eelmisel õhtul kõvasti ette valmistanud, firma tausta uurinud, töökuulutuses vajalikud nõudmised üle vaadanud ja kõigile küsimustele vastused välja mõelnud. Jalutasin kodupoole, tundsin end päris hästi, ülikonnas on ka kuidagi eriline tunne olla. Läksin hosteli, ning istusin korra maha, pool tundi hiljem võtsin kõrvalmaja preilidele kõne: “Ma tuleks korra läbi, on see okei?”

Jälle samas köögis viibides hõiskasin: “BACK IN BUSINESS, HELL YEAH!” ning tõmbasin seljatagant šampusepudeli välja. Hostelis olles helistas Natasha paar korda küsides kuidas läks ning mõni minut hiljem, et kas ma oleks nõus 5 dollarit väiksema tunnitasuga. Kirtsutasin demonstratiivselt veidi nina ja nõustusin, jätsin talle ütlemata, et isegi kolm päeva nädalas töötadades saan ma märksa rohkem palka kui Eestis eal varem.

Nüüdseks olen juba neli nädalat Austraalia suuruselt teist online dating saiti ette valmistanud number üheks saamiseks. Nädalavahetused kestavad neli päeva, sinna sisse mahuvad ilusasti purjekaga võistlemised, bowlinguõhtud, salsapeod, rannavolle mängud, ookeani ääres koertega jalutamised, hilised hommikud kohvikutes, koduõlle pruulimised, palju uusi sõpru ning muid naudinguid.

Kõik on paika loksunud kuidagi, eluhea on olla, täpselt minu linn, täpselt õigel ajal ja ärgem unustagem tegemist on südatalvega, oioi mis suvel veel saama hakkab!