Lihtne elu

Maailm on muutumas veidi klaustrofoobiliseks. Olin vaevalt tund aega Melbournes tagasi kui tänaval koputas mu õlale üks käpp – veidi hiljem selgus et Miku Käpp – ja küsis sulaselges eesti keeles: “Sina oled vist Jaanus?”. Ja hetk hiljem algas pöörane öö korea viina, levika ja kõige muu seletamatu ja hägusega.

Või siis õunaistanduses korjas minu kõrval preili, kes kuuldes et olen Eestist hakkas õhinal selgitama, et tema sõber ja laulutundide kaaslane Tim osales Eesti superstaari võistluses. Tim if you read this, Lyndsay says Hi!

Vabal nädalavahetusel käisin Vanessa juures majapeol ning ootamatult kargas püsti pikk saksa härra kes küsis mult kus Liisa on. Veidi meenutades tuli meelde, et olen teda Liisa juures kohanud, Philip, kellel on kodus paar kamakat Berliini müüri ning hulk mustvalgeid fotosid mis ta 16 aastasena tegi.

Ma olin juba leppinud, et Eesti on pisike ja ikka leiab mingi viisi või inimese keda me ühiselt tunneme, aga Et tu MelBrutus?!

Austraalia on taaskord kinnitanud seniseid kogemusi, et ükskõik mida sa ka sihtkohast enne kohalejõudmist ei arva, see kõik lendab kohalolles aknast välja.

Toredast suurlinna porduelu hedonismimõttest on saanud raske füüsilise töö kõrval toimuv sügav introspektiiv.

Aega mõtlemiseks on õunaaias kõvasti, umbes üheksa ja pool tundi kümnetunnisest päevast. Pool tundi läheb traktoristide tagaajamise peale ja muule tegevusele mis takistab edasi korjamist. Pärast kolmandat päeva on korjamine juba nii automaatne, et mõni kotitäis õunu läheb kasti nii märkamatult, et tekib kahtlus oma mälu ja taju sirgjoonelisuses. Ja nii see mõte siis rändab teemadel kas oli hea ikka hästimakstud kontoritöö seljataha jätta ja siin oma seljaga vaieldes kas ta kukub kokku homme või ülehomme oleluseks vajalikku raha kokku lükata. Vahemärkusena peab muidugi tunnistama, et ega mu seljale eriti ka viimase töökoha kontoritool väga meeltmööda polnud. Pirts kuram teine. Või jälle kas ma peaks jääma siia ja tegema mida või minema tagasi Eesti või kuhugi mujale? Aga vaikselt on läbi kumamas ka mõned vastused küsimustele mida ma lõpeks ikka otsin ja ka kust ma selle leida võiks, millised inimesed olulised on ja kellega oleks parem mitte kokku sattuda.

Rääkides inimestest leidsin ma siin endale ka päris pere ja kodu tundega koha. Viibisin nädala jagu vanaonu juures ning tema ja ta naine Pat on vist maailma kõige lahedamad vanainimesed, tõesti huvitav oli vaadata pilte, kuulata lugusid poole sajandi tagant ning käia mööda kohalikke opshoppe – tänu Pat’ile sain tasuta kalipso muuseas! Parandasin aeda, saagisin puid – kohalik puit on eriti kõva ja vahest pidi iga tüve tagant ketti teritama ja kütust juurde valama – ning käisin rattaga võsas seiklemas ja kulda otsimas.

Selles piirkonnas on hinnganguliselt rohkem kulda maas kui eales üles kaevatud on terves maailmas, räägitakse jutte kuidas turistid on jalutuskäigul mitu miljonit maksva kullakamaka otsa komistanud ja kohalikel on metalliotsijad kodus. Ma nägin metsas palju vanu kullakaevamise jälgi, augud ja kraavid kus inimesed olid kunagi palavikuliselt õnne otsinud. Naljakaid kaevandusi kus šahtid küll kinni aetud aga puudevahel endiselt näha vabaõhu dušširuum kus ilmselt varguse hirmus pidid kõik kängurude silme all end päevasest tolmust puhtaks pesema.

Rattasõidul sattusin ka kunagise seriaali Man from Snowy River võtteplatsile, põnev oli kolada 19. sajandi stiilis mahajäetud külahoonetes ning ette kujutada kuidas asjad tegelt käisid.

Teisel päeval jälle viidi mind Hanging Rocki kivikünka otsa, selliseid kivimoodustisi on maailmas vaid kolm ja kõik nad on seal läheduses. See koht ise on päris müstiline ja kõigele lisaks on sellest kirjutatud romaan ning vändatud maailmakuulus film Picknick at Hanging Rock. Teadmata kui palju on selles loos legendi, ilukirjandust ja tõtt võib aga öelda kindlalt et omad ohvrid on see mägi nõudnud ka moodsal ajal kui mõni laps on veidi ülemeelikult ronides kuskilt alla kukkunud on. Minul oli taaskord meeliülendavalt mõnus ronimine, tuli meelde Hispaania Calpe ning Arktika ronimiskorrad. Miks ma nii vähe käin sellistes kohtades? Ah?

Naljakas on ka viis kuidas universum minuga mängib, loob mingi raskuse või ootamatuse, sunnib mind tegutsema ning siis ootamatult tekitab mingi muu lahenduse hoopis. On olnud olukordi kus taskus ja arvel on kokku olnud vaid viis dollarit ja tuju on kuidagi eriti hea ja tore olnud ning ka ametivõimudega on seletamisi ja seiklusi olnud. Ühed inimesed lahkuvad ja asemele tulevad teised kes segavad puzzlepildi jälle segamini ja kõik algab uuesti.

Ja sõbrad, andke endast ka märku, mis kellegist saanud on, kellel on laps tulemas või kes kellega käib? Siia jõuavad vaid väiksed killud suurte viivitustega. Pange kommentaar või lühike sms (+61449997659).

Pilte saab näha siin ja siin.

Pildil on Markus ja kaamera taga Bert.