2009

Mõni nädal tagasi avati Melbournes lõunapoolkera suurim vaateratas, sarnane London Eye ja Singapore Flyeriga, viimane läks muidugi katki päev pärast Melbourne ratta avamist ja külastajad passisid mingi 10 tundi seal seda linnavaadet, huvitav kas neilt küsiti 30 korda rohkem raha ka selle ekstra aja eest? Siin aga on ratas ilma suurema kärata saanud juba ristsed – nimelt oli tänases lehes suur pilt sellest kuidas üks paarike oli juba horisontaalis. Londoni vaaterattal läks selleks rohkem kui pool aastat, ilmselt sellepärast, et seal on päris palju külastajaid ja noored ning iharad paarid päris omapäi kabiini naljalt ei satu. Siin on aga külastatavus päris madal, vähemalt äriplaani numbrite suhtes, pilet on 28 dollarit ja Liisa kes seal juba käis, väitis et ega sealt midagi väga erilist vaadata ka pole. Maksa veidi juurde ja saad kaks korda kõrgemal, pilvelõhkuja tipus, klaaspõrandaga toast hirmuvärinal alla vaadata ja oodata millal kõlaritest klaasiklirinat mängitakse.

Great Ocean Road on umbes 250 kilomeetrit maanteed mis kallistab ookeanikallast ja sellega seoses umbes tuhandeid kurve ja käänakuid. Ehitasid selle tee esimesest maailmasõjast naasvad sõdurid kellele polnud eriti midagi muud tööd pakkuda. Tee ise on pühendatud nende hukkunud kaaslastele. Ja neid kaaslasi oli palju, väga palju, Austraalia kaotas rahvaarvuga võrreldes kõige rohkem mehi. Tee ise on väga põnev, roolis on kõvasti kruttimist ja iga käänu tagant võib välja hüpata miljardivaade või puuotsas tagumikku sügav koaala, ninapidi liivas tuhniv sipelgasiil või mis seal salata, järjekordne hindu-turist. Õhtupäikese käes sisemaale suundudes et mööda kiirteed tagasi sõita avastan et see maastik meenutab mulle väga mulgimaad. Hüüatan isegi ükskord: “Selle künka peal hakkab kohe tuulekott paistma, see on Viljandi lennuväli ju!” Veidi hiljem avastan end kiirteelt mis näeb tegelt täpselt samasugune välja nagu Võhma-Türi maantee ja see on hea, päikeseloojangul on mõlemad väga ilusad.

Koju jõudes ootab mind ees tuledesäras maja ning vali muusika. Aias toimub pidu ja pidu siinmajas tähendab, et laualt ei puudu majasisesed armukolmnurgad, üheöö lesbipaaride moodustumised, intriigid, nutt, südamevalu, söömisvõistlused ning loomulikult on peo lõpuks vähemalt pooltel pruutidel pommid paljalt lõkkevalgel välkumas. Mulle üritatakse selgeks teha, et ma ei tohi lahkuda siit majast kuna kes muidu parandaks salaja dušiotsiku ning puhastaks pesumasina ja päästaks peolõkke naabri räästasse levimisest.

Phillip Islandi ühendus maaga käib üle sajameetrise silla, pärast seda ootab sind ees väljamüüdud majutus, vanade autode paraad, GP rada ja pingviinide marss. Igal õhtul saabuvad linnast kümned bussid ja sajad autod turistidega, kes lähevad kalli raha eest vaatama, kuidas päikeseloojangu ajal ilmuvad ookeanist gruppide kaupa väiksed pingupead, kuidas need siis veel vees olles püsti tõusevad – vahest rullib laine nad pikali uuesti muidugi – vaatavad ringi, kas on suuri röövlinde kajakate hulgas, liiguvad märjale liivaosale, kuulavad veel maad ja siis vuta-vuta-pänta-vänta sibavad elu eest joostes üle rannaliiva taimestikus ootavate laste karjuvaid nokkasid täitma. Pingviinid mis Austraalias käivad on väikseimad 17st liigist ja neid on võimalik ka päris Melbourne linnas näha St. Kilda muul on neile mõnus elupaik.

Saar pakkus veel ühe meeliülendava kogemuse. Ookeanisurf! Võtsin Sille bodyboardi (mis on mulle ilmselgelt liiga väike, aga asi ikka) ning ründasin laineid. Sumpasin läbi esimestest murdlainetest ja rapsisin veidi kaugemale saada. Esimest korda mõistsin tõsiselt mismoodi võib välja näha elu väikese imiku vaatenurgast. Kahemeetrine laine tuleb mäena sinu poole, mõtled kas minna proffide sõnade järgi harja alt, tuleb ka meelde Tammsaare, kuidas Indrek tundis kaseladvast alla tulles kuidas südame alt külm tuul läbi käis ning otsustad järgmise suure laine peal õnne proovida. Keeran nina ranna poole, hakkan sinna poole liikuma, et lainega kaasa tulla, paigutan laua oma loogika järgi kõige soodsamasse asendisse ja tunnen kuidas laine mind kannab ja kannab, nii umbes 3 sekundit .. ja siis ta murdub ja murdub ja murdub, mina olen seal keskel pesumasinas tehes vähemalt 18 pööret sekundis, üritan aru saada kus on üleval-kus on all, kestab see igaviku, ühel hetkel kraabib kare liivapõhi “päästerõngast” ning hüppan välja. YEAAAH!!! PAUEEER! Tahan veel ja veel, see et sisse minnes tundus vesi umbes 10kraadisena ja kõik teised veesolijad kannavad kalipsot mind ei huvita, võtan veel paar lainet! Lisa vauhtia! Gib gas! PAUEEEER! Imestan et väljatulles on püksid jalas ja tean et lind kes käib läbi lennuki reaktiivmootori ronis sinna ainult sellepärast et see on suurim kaif! Loivan teiste kõrvale liivale hinge tõmbama ja luristan ninast kõva pangetäie ookeanivett välja, põskkoopad said elu põhjalikuima süvapuhastuse!

Viimase paari nädala jooksul olen saanud lennujaamatee viimse kurvini selgeks, olen seal erinevate seltskondade järel käinud ja hiljem neid ära saatnud. Mõnipäev on lausa mitu korda tulnud see tee ette võtta. Mulle meeldib väga lennujaamas inimesi vastu võtta, see ootusärevus, mida pingestab seljataha jäänud pikk lendamine või teisel pool kihlvedu millisest uksest nüüd sõber välja astub ja seejärel vallanduv joviaalne rõõm on kõike seda väärt. Autosse jõudes pistad pudeli VB’s näppu ja see naeratus mis tekib näole pärast esimest lonksu on hindamatu.

Neljapäeval käis siin esinemas Mr. Scruff, esines ta sellises kohas nagu Prince Bandroom. Väga popp koht St. Kildas pidude ja kontsertide jaoks. Meenutab atmosfäärilt, kujunduselt ja inimeste poolest väga Kraali. Tantsisin oma kolm tundi jutti meeliülendavate biitide ja kõrvapaitavate saundide saatel. Alustas mõnusa fungiga ja läks üle veidi moodsama ja mõnikord ka täiesti tundmatu rütmi ja kõla peale, iga teine lugu tekitas küsimuse: “Misasi see on? Tahan ka!” Lasi salajasi veel avaldamata lugusid ja oli oma visuaalimehe kaasa võtnud kes tegi mõnusa lisaelamuse. Kuna olin tulnud peole liisa rolleriga, siis istusin mingihetk selle selga ja hakkasin koju kimama. Paraku muidugi kimasin veits liiga kiiresti ja ühel ristmikul käis kaks välku ja oli selge et minu selg ja kiivrikukal on jäädvustatud politseikaamera pildile. Nüüd on vaid oodata kuna tuleb kiri Liisale kus palutakse öelda kes oli sangas ja siis küsitakse mult raha.

Austraaliasse tulles on kindluse mõttes mõistlik oma päiksekreem kaasa võtta. Sisuliselt ainus faktor mida siin müüakse on 30+, vähemat eriti ei kasutata ja rohkem kui 30 ei tohi purgile kirjutada seaduse järgi mis peaks kaitsma inimesi eksiarvamuse eest et purgitäis 60’st näkku ja nädal aega ei pea uuendama oma kaitset. Esimene 15’ne kreem mille ma endale ostsin tekitas mul kerge allergia, alguses mõtlesin et ohhooo, mingi taim või muu tolm tekitab seda mul ja mõtlesin et paradiis on rikutud ja käingi pooled päevad silm vesine ringi, doktorihärra pakkus et võib ka päiksest tulla, aga olen ise Dr. House ja tõstatasin hüpoteesi, viisin läbi eksperimendi ja kinnitasin et see kõik tuleb Nivea halvastitöötavast pihustist!

Liisa lubas mulle ükspäev kinkida viitlukuga küpsisepurgi, paned küpsised sisse, keerad kella 12 tunni peale ja enne seda avada üritades saad elektrilöögi. Päris geniaalne ju? Vaikiv kokkulepe meil juba on, et küsimusele: “Jäätist on?” tuleb alati EI! vastata.

Bensiini on kõige odavam osta teisipäeva õhtul, siis on ta kuskil 6 ja 7 krooni vahepeal, olenevalt tankla asukohast. Kolmapäeval maksab sama bensiin juba 8-9 krooni ja hakkab siis vaikselt langema kuni järgmise teisipäevani. Miks see nii on, ei ole suutnud keegi mulle veel ära seletada. Bensiin on siin suhteliselt kõrge väävlisisaldusega ja selle tagajärjeks on eriti ökonoomsete või viimase peale optimeeritud mootoritega autode puudumine. Üldse armastatakse siin ameerikalikult suurte mootoritega autosid, mitte väga džiipe, aga on väga popp Ute, ehk meie mõistes pickup või kastikas. Näevad need siin samas päris head välja ja igamees arvab, et tal on vaja träna vedada ilmselt samatihti kui hummerimehel on sohu asja.

Kuna ees on ootamas mitmeid road-trippe siis palun pane kommentaaridesse muusikapalasid mis peaksid sisalduma road-tripi playlistis. Parimad saavad ka premeeritud. Pane kommentaari või meili oma postiaadress ja vaatame mis saab