Poolteist kuud hiljem.

Paar päeva tagasi leidsin siin kohalikku aeda korrastades pika heina sisse kasvanult 3 jalgratast. Tegin nad enam-vähem sõidukõlbulikuks ja valisin ühe välja, sõidan nüüd linnapeal ringi pleekinud roosa madala raamiga naisterattaga. Sellest hoolimata on see väga mõnus, olingi unustanud kui äge jalgrattaga ringi lendlemine on, eriti veel linnas kus on päris palju jalgrattateid. Eile näiteks sõitsin umbes 30 kilomeetrit millest kümmekond oli rohelises orus oja ääres mitte kordagi autoteega ristudes. Tõsiselt hea tunne, loodus, linnud laulavad, naeratavad ratturid vastu sõudmas. Teepeal olid muidugi aeg-ajalt kollasega maha joonistatud ussid, ehk neid pidavat siin sel ajal ringi jalutama.

Liisa rolleriga olen siin ka paar tiiru teinud ja peaaegu ühtegi korda pole liiklusreeglite vastu eksinud (või seda mõistnud).

Nädalavahetused on ja ka muidu elu on päris lõbusaks läinud, toredaid inimesi on siin ikka omajagu, ka neid kes rõkkavad uksepeal kaugelt: “Me oleme Kraalis kohtunud ju juba!”.

Krokodill Dundee pannakse vist kinni, olevat PWC või mõne teise suure maksupettuskonsultatsioonifirmaga teinud keerulise skeemi millest osa seisneb selles, et ütles et 21. juunist (mõned aastad tagasi) pole ta enam USA resident, aga Austraalia residendiks kuulutas end alles 28. juunil ja selle vahepeal tegi suuri tehinguid mille pealt makse ei maksnud.

Pildipeal on Melbourne linna kõige uuem jänestele suunatud südametunnistusekampaania. Päris terav ja tabav, eriti arvestades, et sisserännanud hindusid on siin päris palju ja no olles Indias viibinud tean ma nende pragmaatilist suhtumist sellistesse asjadesse. Mõni võiks isegi öelda et kergelt rassistlik kampaania on. Aga naljakas sellegipoolest.

Majanaabrid käisid nädalavahetusel Meredithi festivalil, mis on midagi Rabarocki sarnast ilmselt, (minujaoks) tundmatud nimed ja asukoht kuskil 100 km kaugusel talumaadel. Piletite arv piiratud 10 000 peale ja iga aasta käib suur rabelemine kes saab sinna minna. See aasta sattus festival aasta kõige vihmasema päeva peale, meil Melbsis sadas umbes 30 tundi jutti, mis on päris erakorraline, inimesed lasid mudas liugu ja festivali lõpetas alasti jooks mille võitja saab tasuta eluaegse festivalipileti.

Michael pakib siin veranda peal parajasti telke ja muud varustust kokku mille inimesed olid sinna muda sisse maha jätnud, ning mille nad veidi eestlaslikkust meenutava “mis ripakil, see ära” meelsusega kaasa krabasid.

Alustasin eelmine nädal kohaliku maffiasarja Underbelly vaatamisega, räägib see siin päriselt aset leidnud maffiasõjast aastatel 1995-2004. Eriti põnev sari ja netist kõrvale päris uudiseid teema kohta lugedes annab hästi värvika ülevaate mis siin toimus. Enamik tüüpe on nüüd kas maha koksatud või kinni pandud, aga ega ilmselt kaua ei pea ootama kui asi uuesti pihta hakkab täie vungiga. Eriti imelik on lugeda artikleid kus peamist maffiatüüpi kehastanud näitleja on uhke selleüle, et tema osatäitja jäi ellu ning võitis maffiasõja – tähenduses tema põhivaenlased on 6 jalga mulla all – mis sest et vangis istub järgmised vähemalt 35 aastat.

Samuti kuidas karmid pätid naistele väga atraktiivsed olid ja mis nendest ja nende elust edasi sai. Näiteks on põhi mafiooso eksnaine praegu nugade peal 21 aastase preiliga kes on tema eks-abikaasal uus “kirjasõber-girlfriend” vanglas. Samuti kuidas tal on jube raske endale üürimaja leida kuna tema nimi on nii tuntud ja kõik majaomanikud kardavad et tuleb allmaailma jamadega tegemist teha.

Või siis üks kena kolmekümnendate alguses olev advokaat, kes elas 2 aastat oma kliendiga koos ja kellelt võeti pärast tüübi mahanottimist advokaadi litsents ära kuna ta keeldus oma kaasa tapjate vastu tunnistamast. Tibi tahtis oma surnud kaagi külmutatud spermast last saada, kuid seda ei lubanud päti perekond. Nüüd on ta ühest 24 aastasest vandaalist rase, see kutt muuseas on kohtuall kuna ta rikkus 9 ülikallist disainerkäekotti need sprayvärviga üle võõbates. Tibi sai oma litsentsi tagasi ja veidi hiljem leiti tema auto pakiruumist sadakond süstalt ja nõela sel ajal kui ta vanglas ühte klienti vaatamas käis. Autos polnud küll ühtegi illegaalset ainet, aga süstlad ja nõelad on vanglates keelatud. Ronib tibi ajakirjandusse umbes sama tihti ja sama tarkade avaldustega nagu Ojuland.

Eelmise nädala neljapäeva õhtul käisin kohalikus ostukeskuses wrapi jaoks materjali ostmas ning kassas olid müüjad kõik ärevad, ostukeskuse turvaboss tuli juurde ja andis juhendeid: “kui tüüp tagasi peaks tulema siis ära mingil juhul vastu hakka ja kutsu kohe mind”, üks klient tuli joostes ja ütles: “ta läks Separation streeti poole, ta on täiesti hulluks läinud, tal on kaks suurt nuga käes ja ähvardab kõiki”. Müüjad hoiatasid mind ja kõiki teisi kliente et peaks olema ettevaatlik, mingi hull käib ringi.

Järgmine päev oli lehtedes juba kirjas kuidas 50 meetrit sellest keskusest eemal rulapargis lasti politsei poolt maha 15 aastane tüüp. Tegemist oli siis n.ö. enesetapp-politsei-käe-läbi skeemiga kus tüüp helistab politseisse ja ütleb et ta hakkab inimesi tapma ja politsei kohale jõudes mängib nii hullu ja ohtlikku tüüpi et politseil ei jää “loodetavasti” muud üle kui ta maha lasta.

Tüüp oli muidugi ultranats ja siin on tohutu meediaskandaal küsimustega kas politseil ikka peaks olema tulirelvad (anti need neile kätte siin osariigis alles paar aastat tagasi), ning äkki peaks neile ka elektrišokirelvad andma, mis oleks selliste situatsioonide jaoks ohutumad. Politseinikud küll lasid tüübile kaks korda pipragaasi näkku, aga see ei aidanud ja väidetavalt olevad nad esimesed lasud jalgadesse lasknud aga see ei aidanud.

Muuseas, siin tehakse asjad ikka mõnusalt “no-bullshit” meetodil, näiteks on võimalik osta moskva saiakest kus saia pole üldse ja kreemi on selle-eest mõnusalt paks hunnik, ümbritsetud suhkruglasuuriga.