Bush

Tundub et põhiteema mida ma kodus kõigile pröökasin ja ise ka ootasin, et eestlastega eriti suhtlema ei hakka on nüüd hoopis tagurpidi.

Peale Liisa üüratu külalislahkuse, mille piire ma siin testin, suhtlen igapäevaselt Ukuga, ülepäevaselt või veidi harvemini Tomase ja Sillega, olen tutvunud ka Katiga ja nüüd nädalavahetusel käisime minu vanaonu Kaljut vaatamas võsaveerel.

Õnneks on siin elavad eestlased kõik toredad inimesed ja mul on hea meel nendega suhtlemise üle.

Kalju pole eriti palju muutunud nende 14 aasta jooksul mis meie eelmise kohtumise vahele jäi. Samamoodi viskas nalja ja rääkis puhtalt eesti keelt ja üsna tugeva eesti aktsendiga inglise keelt. Kohal olid ka Pat, tema naine ja Mandy, tütar tal koos oma perega. Ed ja Mandy käisid oma pulmareisi ajal ka Eestis, see oli 92 ja loomulikult oli suur viga oodata, et nad millegi piinlikuga minu kohta välja ei tule. Väidetavalt on Kaljul ka pilte sellest ajast kui ma 12 olin.

Elavad nad kõik umbes sadakond kilomeetrit Melbourne’st loodepool sisemaal, umbes 800 meetri kõrgusel merepinnast metsa veerel. Metsa kutsuvad nad hellitavalt “bush”. Metsa jalutama minnes räägiti hirmulugusid (stoilise häälega küll) mürgimadudest, keda naabrimutt (kellele meeldib veidi liialdada) olevat see aasta juba 4 korda näinud, ämblikest, keda väike Jaagu nimeline lapselaps armastab peopesal kanda, kängurutest ja koaladest. Kängurusid oli karjaga ja jäid ka pildipeale.

Pesu kuivab siin jube kiiresti tavaliselt.

Tööotsingutel olen vaikselt õppima hakanud kuidas asjad siin käivad, koduotsingutel samamoodi. Tulemusi veel pole, aga tegelen edasi. On olnud päris naljakaid majavestlusi kus tüübid on rämedas pohmellis vastu jõllitanud sulle ja siis ka selliseid kus koguaeg huumor lendab ja nalja nabani.