Tired is a state of mind

Istun jõeäärsel popil promenaadil mis on ilmselgelt turistide jaoks ehitatud ja mõtlen et miks minust paremal ja vasakul hängivad (või tsillivad, kunagi ei jää meelde kumb on kumb) kaagid, vanuses umbes 12-16. Hullemad kui need kes Viru keskuses või kaubamaja ees hängivad (loe sellest pikemalt Mareki blogist). Väljendusviis on päris jõhker ja turvatunnet ka ei teki. Loen raamatut, teen märkmeid. Kas te teadsite, et 10% laste isa pole see kes sünnitunnistuses märgitud?

Jalutan vaikselt üle silla ja mõtlen et astun rongi ja sõidan hotelli, ongi selline rahulik õhtu, lõpetaks selle raamatu ära ja puhkaks välja. Astun kangialt läbi ja vastu tuleb must tüüp kes vilistab muretult Young Folks’i. Möödub 2 sekundit ja äkki hakkab midagi imelikku juhtuma, suunurgad kaarduvad üles, naeratus näol hakkan ka ise sama viisi vilistama, keeran kannapealt ringi ja hakkan tantsiskleva sammuga taas jõe poole minema. Mõni hetk hiljem (ja hetked siin siiski silmapilkudes mõõdetavad) pilgutab vastutulev preili mulle silma – mõtlen Hell Yeah! ja naeratus venib ja venib. 3 minutit hiljem teeb telefon „Naisssssss“ ja vaatan et seal on sõnum: „Hey i have a weird feeling we just passed each other in the laneway of temple bar!“

See oli Grace kes mulle silma pilgutas, saatsin talle päev varem Couchsurfingu kaudu teate et võiks kohtuda ja paar drinki teha, nagu ränduritel kombeks. 20 minutit hiljem istusime tema ja peikaga (kes muuseas on Tampsi nägu ja tegu) itaalia restorani terrassil ja jõime veini, ning hetk (mis nüüd on juba tundides mõõdetav) hiljem olime lõpetanud kes teab mitmenda Guinessi tõetruus Iiri pubis. Ja nüüd mõistan ma ka inimesi kes Guinessi armastavad, kraanist mis asub tehase lähedal ja õiges atmosfääris on see ikka väga … mõnna-mõnna.