Quetta-Lahore rongisõiduelamus

Quetta, linn mille mainides küsiti mult korduvalt, kas ma olen hull et ma seal käisin, Pakistani lääneosas on Baluchistani piirkonna keskus ja juba aastasadu kestnud hõimudevahelise võitluse tander. Linn kus põhiliseks transpordivahendiks on eeslirakend ning odavaim hotellituba maksab 35 krooni öö. Selle toa vaip on vaevu tuvastatav mullakihi alt mille inimesed sinna oma jalgadega vedanud on, ning vannitoa seintele aastakümnetega kogunenud mustuse puhastamine oleks ilmselt tõeline kondiproov ka kõige moodsamale puhastusvahendile.

Quetta oli alguspunktiks minu senise elu meeldejäävaimale rongisõidule. Ostsin endale 1. klassi magamiskoha pileti (998 ruupiat, ehk umbes 250 krooni) ja saabusin tund aega varem raudteejaama, kuna olin lugenud hirmujutte massilisest trügimisest rongidele selles maailmajaos. Trügimist ei toimunud, kuid polnud ka rongi, see saabus perrooni äärde alles tund aega pärast piletile märgitud väljumisaega ning ootas veel umbes pool tundi enne kui välja sõitis.

Kupee oli esmaklassiline, pehmed kunstnahkdiivanid, palju ruumi, eraldi tualett. Ma kujutan ette et eelmise sajandi neljakümnendatel oli see maailmatasemel luksus, sellest ajastust oli ilmselt ka kogu rong pärit. Minu reisikaaslasteks kupees oli afgaani perekond, esimese asjana eraldas perekonnapea oma naise ja lapsed muust ruumist selleks spetsiaalselt kaasa toodud linaga, kõik muidugi naise mugavust silmas pidades kes niiviisi ei pidanud kartma võõraste meeste iharaid pilke ja sai oma burka* ära võtta.

Üsna kiiresti avastasin et vaguni välisuksed ei ole reisi ajaks kuidagi lukustatud ja neid avades saab reaalsuseks teha iga väikse poisi lapsepõlveunistuse – kõõluda sõitvast rongist pea väljas ja lasta tuulel enda juukseid sasida. Rongis edasi-tagasi patrullivad automaatidega varustatud politseinikud küll andsid märku, et ma peaks ukse kinni panema ja oma kupeesse tagasi minema, aga kui nad nägid minu järjekindlust ja kõrvuni venitatud naeratust, siis nad lõpuks andsid alla ja ei praganudki enam. See uksel kõõlumine oli tegevus millest ei ole võimalik ära tüdineda, arvan et viibisin umbes kolmandiku oma 27 tunnisest rongisõidust poolenisti rongist väljas. Ja kui rong mõnes jaamas peatus kümneks minutiks, et võimaldada inimestel süüa ja juua, siis anti võimalus sõitvale rongile hüpata, elu nagu filmis!

Aeg-ajalt käisid mööda jääpangedega mehed kes müüsid mahla, mis oli üsna tänuväärt tegevus kuna väidetavalt ulatus kõrbe läbimisel õhutemperatuur kuni +55°C. Need mahlapakid olid hiljem suureks abiks kupee koristamisel. Nimelt olid afgaani perel väikesed lapsed, juhtub ju neil ikka aeg-ajalt õnnetusi, kord pissisid nad kupee põrandale, kord jälle diivani peale, aga koristada ei viitsinud seda keegi. Noh, asi sellega, tuul puhus läbi ja loik kuivas. Õhtul aga avastasin tualettruumi kasutades, et üks lastest on teinud wc poti äärele tahke häda. Noh, mis seal ikka, lastel juhtub, ei pööranud sellele suurt tähelepanu ja läksin taaskord uksele kõõluma – ka pimedas oli see äge – küll vanemad juba ära koristavad. Umbes tund hiljem oli see häda endiselt seal ja kuna see haises ja ma tahtsin hiljem kupees magada, siis otsustasin selle ise ära koristada. Vaimselt aitas selleks valmistuda Mahatma Gandhi autobiograafia lugemine, mis mul tol hetkel pooleli oli, ka tema puhastas tualette nii enese kui teiste kasvatuse eesmärgil.

WC-poti äravool oli üks töökindlaima konstruktsiooniga mida näinud olen, sisuliselt oli see sirge toru millest oli näha rongi alla rööbaste vahele. Saades poti puhastamisega hakkama avastasin aga nüüd juba tõsise üllatusega umbes meetri kaugusel potist põrandal nurgas täiskasvanud inimese mõõtmetes kuhila. Koristasin ka selle ära ja üritasin mõista mis oli selle teo motiiv. Ainuke vähegi loogiline seletus tundus olevat kohalike harjumatus istudes oma asju ajada, muidu käib see neil ju kükitades ja tavaliselt põllu peal. Ülejäänud reis möödus märkimisväärsete vahejuhtumiteta, magada sai väga hästi ja hommikul nägi väljas juba palju rohelisemat pilti mis avanes Punjabi tasandikel.

Ma poleks iial arvanud et üks rongisõit võib nii elamusterohke olla, uued kultuurilised kogemused, unistuste täitumine ja enese ületamine. Aitähh sulle Pakistan Railways!

*ortodoks moslemi naiste näokate kus silmade jaoks on võre millest nad välja näevad.