Madriid

Hommikul Berliinis U-Bahni jaama jõudes tekkis päris kõhe tunne kui ekraanidel vilkus: “Lokführerstreik, alle S-Bahn linien fahren in 20 minuten takt”. Nii ma siis sellest lennukist maha jäängi, aga tegelt vedas mul ikka päris hästi, just täpselt sellest jaamast kust ma S9 peale minema pidin käis lennujaama rong päris tavalise graafiku järgi. Aga oleks ma veidi linnapool olnud oleks väga kitsaks läinud ajaga.

Madriidi jõudes tekkis kohe soe ja tuttav tunne et see on see kultuur kus turistide huijamine on aus. Rahavahetuse ostu-müügi kursside vahe on umbes 15-20% lennujaamast metroo võtmine maksab kaks korda rohkem kui ükskõik milline muu ots linna peal (1 euro vs. 2 eurot, berliinis muidugi on rongipilet 2,10 aga seal vähemalt ei üritata turiste nöörida), võtad lennujaamast takso, palun väga 5 eurot lisatasu jne.

Tuiasin linnapeal ringi suur seljakott seljas ja väga naljakas on, et siis kui ma ei osanud sisuliselt hispaania keelt, siis polnud varem hispaanias mingit probleemi. Aga nüüd kus natuke oskan on siuke suhtlemishirm sees, et inglise keeles nagu ei taha rääkida ja hispaania keeles ei julge. Aga mingi hetk sai söögi ja kuse häda lahendatud, paar õlut ka välikohvikus joodud ja tuju juba palju parem. Kuniks … selgus et mul pole ju öömaja. Üritasin CouchSurfi, kuid nii lühikese ajaga ei tulnud ühtegi vastust (öösel tuli muidu üks äraütlev ka), Hostalid ja Pensionid kõik täis. Mingi hetk juba tekkis tunne et lennujaama põrand võiks isegi armas olla. Aga siis leidsin Puerta del Soli lähedalt ühe koha kus oli väga viisakas tuba (küll ilma aknata) 45 euro eest, noh paras röövimine aga retrospektiivis oli korralik uni seda ikka väärt.

Täna veendusin taaskord et siinne tüüpiline hommikusöök Bocadillo on ikka üks paras saast, näri veel seda kuiva saia mille krõbe koorik su suulae katki teeb.

Hakkangi nüüd vaikselt lennujaama liikuma, La Habana ootab.

P.S. Rongijutt ikkagi ilmub Ekspressis vist!