Tehtud!

Hommikul ärkasin kerge väsimusega eilsest Plink-Plonkist mis oli “Great success” nii mulle kui teistele.

Alustasin varakult teed Tallinna et teha Tommiga* üks treeninglend, ilm oli ilus ja mul kange soov iga viimanegi võimalus lennata ära kasutada. Asi muutus kuidagi kahtlaseks kui Tomm helistas ja küsis kas mul on kõik paberid korras ja ka füüsiliselt olemas. Vastasin et jah, millepeale Tomm arvas et mina olen viimane kes täna lendab, mingi 7 paiku vast.

Mõtlesin igast asju, aga olin siiski rahulik. Koju jõudes hakkasin täitma oma lennuraamatut, kõik lennud mis siiani teinud olen, noh et kui ikka peaks juhtuma siis saaks ilusasti kohe ka kirja panna.

Väga imelikuks läks asi siis kui Tomm mulle umbes 6 paiku helistas ja ütles et ma tuleks kolmveerand kaheksaks lennujaama ning teeks Tiiduga* kontrollennu ja kui me mõlemad hästi tunneme siis oleks aeg mul üksinda lennata.

Mõmisesin midagi vastu et jah, miks mitte, endal klomp kurgus. Panin toru ja flippisin ära, olin peaaegu tund aega varem lennujaamas, teel sinna olin ilmselt ohtlik mootorrattur (mitte et oleks liiga kiiresti sõitnud vaid ärevus oli sees ja mõte mujal), tegin eriti põhjaliku lennueelse kontrolli, paagid kütust täis, mootori õli piisavalt, kõik nähtavad mutrid ilusasti kinni ja mis kõige olulisem: varisemise eest hoiatav vile töötab, kontrollisin kaks korda!

Tomm maandus teise lennuki ja õpilasega, aitasin neil lennuki ära parkida ja siis tuli Tiit, surus kätt ja läksime lennuki juurde. Tomm tuli poetas mõne sõna ja oli silmnähtavalt veidi ärev.

Järgisin punkt-punktilt kontrollkaarti ja tegin kõike kuidagi rõhutatult aeglaselt. Nagu oodates et Tiit midagi kommenteeriks, aga midagi ei tulnud ja peagi olin õhus.

Raputas omajagu, tuul oli 070 kraadi 9 sõlme. Peaaegu pikki rada aga üleval oli ikkagi paras pudru.

Esimese maandumise finaalis panin tähele kuidas Tiit pani oma käed põlvedele et olla valmis viimasel hetkel päästma kui peaksin midagi eriti rumalat tegema, aga ei teinud. Maandumine oli okei, selline korralik neli.

Teisel maandumisel tundsin kuidas Tiit korrigeeris parema jalaga.

Kolmas oli juba full-stop ja Tiit andis tornile teada et ruleerime perroonile, aga lennuplaani ei sulge.

Ronis lennukist välja, Tomm lippas veel ligi ja küsis kas minuga on kõik okei ja kas ma tunnen ennast hästi, noogutasin ja lasin neil minna. Tiit hoiatas veel enne et ilma tema 85 kilota ronib lennuk palju käbedamalt, et ma ei ehmataks.

Mina: “Echo Charlie Papa, request taxi”

Torn: “Echo Charlie Papa, taxi to holding point zero eight via charlie”

Mina: “Will taxi to holding point zero eight via Charlie, Echo Charlie Papa”

Torn: “Echo Charlie Papa, clearance”

Mina: “Ready to copy clearance, Echo Charlie Papa”

Torn: “Echo Charlie Papa, Cleared to vfr flight in right hand traffic pattern QNH 1013″

Mina: “Cleared for right hand traffic pattern, QNH 1013, Echo Charlie Papa” (Siin unustasin ära öelda VFR, aga torn ei pahandanud).

Torn: “Echo Charlie Papa, report when ready”

Mina: “Ready for departure, Echo Charlie Papa”

Torn: “Echo Charlie Papa line up zero eight”

Mina: “Lining up zero eight, Echo Charlie Papa”

Torn: “Echo Charlie Papa, wind zero seven zero degrees niner knots, cleared for take-off zero eight which after right hand turn”

Mina: “Cleared for take-off which after right hand turn, Echo Charlie Papa”

Ja seal ma siis olin, minu ees oli umbes kaks ja pool kilomeetrit 45 meetri laiust lennurada, tuul oli okei, stardiluba oli kaa. Vaatasin viimast korda et gürokompass oleks õige, tagatiivad tõusuasendis ja lükkasin gaasi põhja. 50 mph (mitte sõlme eks) hakkasin vaikselt esiratast kergitama, hetk hiljem hõljusin 5 meetri kõrgusel raja kohal, kogusin veidi kiirust ja hakkasin tõusma, tõesti palju käbedamalt ronib. 300 jalga, tagatiivad sisse. 500 jalga, viivitasin veidi ja alustasin parempööret 600 jala kõrguselt. Juba olingi radari kohal ja keerasin pärituuleosale.

“Echo Charlie Papa, right downwind zero eight touch and go”

Esimene maandumine tuli ilusasti välja, ehkki peab mainima et kõik kuus tänast maandumist olid kuidagi täpselt läve pihta ja tahtsid jääda lühikeseks. Aga eks oma osa ole ka sellel et null-kaheksa lävi on 200 meetrit pärast puhta asfaldi algust.

Tegin veel ühe touch and go ja siis tulin maha.

Torn: “Echo Charlie Papa landed at time 07 taxi to apron via Delta, Alpha and Charlie”

Mina: “Taxiing to apron via Delta, Alpha and Charlie, Echo Charlie Papa, aitähh ja JUHUUUUUU”

Ruleerisin seisukohale, jätsin mootori seisma ja ronisin välja.

Tomm tuli käsi pikalt ees vastu ja surus kätt.

Siis tuli Tõnis* ja küsis silmad suured peas:”Oligi esimene soolo või? On tunne nagu oleks enda pulmas?”

Ja lõpeks Tiit.

Kõigil siuke pilk silmis nagu oleks oma poja sündi näinud.

Parkisime lennuki ära, kirjutasin lennuki raamatusse kirjed, hiljem ka enda omasse.

Tomm küsis veel et millisesse restosse lähme siis, ma pakkusin Vertigo, et nii nime kui asukoha poolest sobib temaatikasse.

Siiski läksime väravas laiali.

Tunne oli nagu: “.. noh, nüüd on see tehtud, aga mis siis?”

Päris mitu tundi läks aega, mingi suur rahu ja aeglus oli minu peale vajunud, ostsin kaks pudelit kallist veini ja tulin koju.

Tänase päeva lugu on: Snow Patrol – Open Your Eyes.

* Nimed muutmata: Toomas Uibo, Tiit Soorm ja Tõnis Lepp.