See siis ongi India?

Päris tore on üle kahe kuu lõpuks olla riigis kus valdav usk pole Islam. Naised tänaval ja juuksed jälle nähtaval.

Naljakas on see, et kõik piiriületused on olnud ootamatult lihtsad, piirivalvurid viskavad nalja (India tolliametnik ütles et ma olen wrestlinguässa nägu passipildil), keegi ei viitsi mul koti sisse vaadata, aga alati küsitakse passi vaadates segadusse sattunult: Nationality?

Kuulus India-Pakistani piiripunkti sulgemistseremoonia on ühelt poolt masendav viha näitemäng ja teiselt poolt hale vaatepilt kuidas täiskasvanud inimesed käituvad nagu väiksed lapsed. Kõigele sellele elab rahvas suure hurraaga kaasa. Ainus asi mis mind selle tseremoonia juures muigama pani oli need kaks rotti mis Pakistanist Indiasse põgenesid keset näitemängu.

Amritsari Kuldne tempel mis on pildil (vabandan halva pildi eest, kuid pole eriti viitsinud Indias klõpsida) on ilus vaatepilt, kuigi minu arvamus inimestest kes templites käivad ja inimestest kes templeid ehitavad üha süveneb.

Praegu aga olen Mcleod Ganj’is mis on küla kus elavad eksiilis olevad Tiibetlased, muu hulgas ka Dalai Laama. Esimene mulje sellest külast oli päris kohutav, see on ikka väga turistidele orienteeritud koht. Tiibetlased lükkavad siin tohututes hunnikutes turistide pappi kokku, kõigil on viimase mudeli moblad, võimsad tsiklid, suured džiibid jne.

Ja tiibeti naised, nende ilu on ikka omaette klass.

Kõhtu mis on juba poolteist nädalat auklik olnud ravib Dalai Laama endine arst looduslike ravimitega, näis mis saab.

Olen nüüd paar korda ka joogas käinud, päris huvitav võimlemine, hea rahulik vähemalt, aga siiski raske.

Ahjaa, ühe oma lemmikpärdikuga kohtusin siin. Nüüdsest rändame koos ja arvatavasti Juuni alguses jõuame Eesti ka. Vahepeal ravin kõhtu ja kui see korda saab siis katsume Kashmiiri minna Leh ja Ladak sihiks.