Persepolis

Eile käisin Persepolises ja teel sinna kutsus üks kohalik endale külla. N.ö. külalisteraamatus oli kolmest kirjest kaks Eestlased. Üllatus oli muidugi päris suur. Tervitused teile Eneli ja Tanel!

Persepolis ise meenutas mulle paljuski Efesust oma suurusega, kuid Persepolises on palju rohkem tõsiselt imestamapanevat. Need kivi sisse raiutud (või õigemini suurima hoolega toksitud) stseenid suurtest pidudest on ikka uskumatud.

Yazd ja sealne Silk Road Hotel ning selle külalised on senise reisi üks mõnusamaid elamusi. Kogu see atmosfäär oli lihtsalt nii mõnus. Õhtused vesipiibutamised hotelli katusel kitarrimuusika ja toredate lugudega jäävad meelde pikaks ajaks.

Shiraz oli väike pettumus, võrreldes Esfahaniga polnud seal eriti midagi teha ja pealegi sadas seal pidevalt vihma.

Nääd olen paar päeva Kermanis ja siis ilmselt Pakistani edasi ka.

Nepaal tundub hetkel üha suurema küsimärgiga olevat, eriti pärast teises suunas liikuvate rändurite lugusid sellest, et Pakistani mäed on palju ägedamad ja nendes on ka vähem inimtegevust ja matkajaid.

P.S. Neljapäeval võib Ekspressis midagi huvitavat olla, ning seekord veidi rohkem tõetruult kui Sõnumilehes.

P.P.S. Mõistatusele päris korrektset vastust ei tulnud, tegemist oli kuivatatud sidruniga.

P.P.P.S. Minu mõtteid ja ilmselt ka tegusid mõjutab tugevalt loengusari: Introduction to NonViolence, soovitan kõigile vähemalt paar esimest loengut läbi kuulata. See lõhub julmalt olemasolevat maailmapilti, aga kujundab ka uut ja paremat.