Lahore

Olen nüüd juba kolm päeva Lahores ning viis päeva Pakistanis olnud.

Iraani-Pakistani piir on keset kõrbe ja Pakistani pool on esimene arvestatava suurusega linn Quetta. 600 kilomeetrit bussis, umbes pool sellest teest on ilma asfaldita august auku hüplemine kaelamurdva kiirusega.

Quettas ööbisin Muslim hotellis mida soovitab nii LP kui ka teised rändurid. Koht on üsna odav (~35 krooni öö üheses toas) aga see on kõige räpasem hotellituba kus ma elu sees olnud olen, isegi hullem kui Londoni hotellid. Vaibal oli muld ja selle vannitoa puhastamisel jääks ilmselt hätta ka kõige kangemad puhastusvahendid.

Rongisõit Quettast Lahoresse oli emotsionaalne. Ühelt poolt täitusid mõned lapsepõlveunistused, teisalt pidin esimest korda elus võõra inimese sitta koristama. Tänu just lõpetatud Gandhi autobiograafiale tundus see aga pigem täiesti okei tegevus. Kogu see teema oli nii absurdne et sellest mõni teine kord pikemalt.

Rongisõit ise kestis 27 tundi ja läbis kõrbe kus temperatuur oli juttude järgi +55 kraadi.

Lahore on teine koht kogu reisi jooksul kus Hostel on üks meeldivamaid elamusi. Kogu atmosfäär ja rändurid ja tohutult sõbralik omanik kes viib tasuta Sufipidudele. Sattusin siia just Sufikarnevali ajal ja see on väga võimas elamus, kuidas sufistid (võib vist nii kutsuda neid) ennast hullumeelse trummimuusika saatel trannssi tantsivad (eks neid aitab ka suur hunnik kanepit). See trummimuusika mida siin tehakse on aga täiesti omaette klass, kolm suurt kolakat meest tohutu suured trummid kaelas rippumas mängivad kolm-neli tundi jutti. Seda peab ise nägema, katsun nende kontaktid saada ja siis Folgi ja Jazzkaare esindajatele edastada.

Mõne päeva pärast üritan Swat orgu minna veidi mägede hõngu saama, parimad kohad on hetkel veel lumevangis ja seega suurem Pakistani tuur peab jääma mõneks teiseks korraks.

Järgmine nädal Indiasse ja edasi on juba lahtine.

Rahva (Helen) nõudmisel ka üks pilt minust endast. Sisult on sealt ka näha ühte ülalmainitud teemat. Ja mitte seda mida te arvate!